6 sammu, et täita oma DJ-ks saamise unistus

Kohalikud seadsid alles nännimüügilette üles vaadates meie parklasse ilmumist üsna üllatunult. 6 sammu, et täita oma DJ-ks saamise unistus. Ma ei ole kindel, kas suutsin vääriliselt nautida neid lennukivaateid, mida mäkketõus igal pöörangul pakkus. Tuba on superluks, kuid peale konditsioneeri pole jõutud paigaldada ka tänavapoolseid kardinaid voodi juurde. Kõne ühel sildil näidatud numbrile külalistemajja, mis väidetavalt peitus kusagil kõrvalteel, mõne kilomeetri kaugusel, jäi nulltulemusega. | Üles | Aga hetkel siis Chateau Kvareli kohvik. Kui eeltööd tegin, siis lugesin foorumitest, et Tbilisis on üks firma, mis Garminisse Gruusia kaardi paneb.

6 sammu, mida alustav ettevõtja võiks silmas pidada.

. Oma puhkused veedab ta võimalusel Tušketis, matkates ja niisama tšillides. Enne kui autosse jõudsime istuda, jooksid poisid poest välja öeldes armsa lapseakstendiga: Ju müüja andis kiirkeelekursuse neile vahepeal. This trail passes through remote areas, so you need to be prepared. | Üles | Meie õhtuseks eesmärgiks oli Mtskheta - Gruusia üks vanemaid ja ajalooliselt ilmselt tähtsamaid linnu. Ohkan kergendatult ja lülitan üle pika aja sisse neljanda käigu. Kui võtsin taskust pangakaardi, oleks tankla-mees end hea meelega ilmselt maa alla kaevanud või teisel planeedil viibinud. Et meie kohvrid oli saadetud otse Riiga, regasime end välja, et minna varakult väikesele Kiievi-avastusretkele. Teadsin, et enne kuulsat Vardzia koobaslinna peaks olema tegelikult veel üks pisem, vanem ning vähem tuntud, kuid Vardziast isegi maalilisemaks peetav koobasklooster-linnake – Vanis Kvabebi. Kui paari tunni pärast lauast tõusime, ootas ees pisike offroad mööda jõesängi. | Üles | Paarkümmend kilomeetrit peale Borjomit tekkis mõte midagi ampsata. Selle ümber ehitati hiljem katedraal. | Üles | Omalo kümmekond kivitorni – nimetatakse seda kohta ka Keselo - on heaks näiteks omaaegse Kaukasuse külakeste elu-olust. Seepeale nad selgitasid ühest suust meile nagu lastele, et kirja saatmiseks on vajalik ju mobiiltelefoni olemasolu, mitte mark. Selle vormiga on aga selline teema, et välja antakse toda vaid gruusia keeles. Eeldas see vaid kolme minuti pikkust kõnet Avisesse autorendi pikendamiseks päevakese võrra.

Auto kõrval kohmitses kolm-neli seljakottidega turisti. Roostetanud suured tabalukud ja rohtunud lehmasitased sissepääsuteed ei viidanud küll sellele, et oleme jõudnud Gruusia ühte pühamasse palverännu kohta. Limonaadiga ent läks halvasti – ajasin selle lauale kummuli ning nii olime sunnitud lahkuma kiiresti ja ilma eriliste auavaldusteta. | Üles | Sighnaghi muutus kolkakülast millekski enamaks alles XVIII sajandil, kui rajati praegust linna mitmekilomeetrise vallina ümbritsev linnamüür. Et lähenesime Tbilisi suunalt pidime linna sissesõiduks ületama pika silla üle ülespaisutatud jõe. Kui ma seadsin alla ronima avati üks torn, millesse on kokku klopsitud tagasihoidlik muuseum. Liiga palju keskendutakse sellele, kuidas midagi teha, ja liiga vähe sellele, miks midagi üldse tegema või saavutama peab. Nino sümboliks on viinapuuokstest tehtud rist - see meenutab pisut hipide rahumärki. Daam, kes meid teenindas, meenutas väga üht tuttavat, kuid nagu kõverpeeglis – see ajas itsitama. Pool tundi hiljem oli stau klaarunud, kuid katkine esiklaas ühes kurvis ja pisut eemal teeäärses taskus loppis Nissani maastur andsid tunnistust juhtunud avariist. Tellisime ja potsatasime end eileõhtuste muljete ajel taas terrassile. Loodetavasti jõudis eluga koju. Koobastega muidugi on veel teine jama. "Voh!!" Stepantsmindasse jõudsime tagasi loojangul. Likanis armastas käia isegi Jossif Vissarionovitš ise. Mees, kes giidiks osutus, nägi välja nagu pahalane mõnest kõrbesõja filmist. Pojedeš, tretaja ulitsa budjet, povoratšivai na levo, prjamo ne poježai. Mtskhetasse jõudmiseks soovitati sõita üle Gombori kuru – tee olla küll mõnikümmend kilomeetrit pikem Karmeni soovitatust, kuid nii Khiso perenaine, kui kogu Arbuzi Bari staff seletas, et lühem tee on paras ilgus ning võtab koledasti aega. Algul ma arvasin, et lihtsalt diisel käib rahulikumalt, kuid varsti taipasin, et põhiline erinevus tuleneb hoopis automaatkast – kõik need kohad, kus ma pidin sidurit libistades hambad ristis nokkima, jõristas tema gaasi ja piduriga mängides rahumeeli läbi. Kiriku juurde jõudes selgus, et me olime küll seal esimeste seas, ent päikesetõusu vastuvõtmiseks kohal siiski liiga hilja. Stepantsminda on oma nime saanud ühe munga, Püha Stephani, järgi, kellel kusagil sealkandis, Tereki jõe orus, asus erakla. Sealne väike kuppelkirik oli tüki maad pisem, kuid meenutas vägagi oma olemiselt Jvari kirikut. Alustavale ettevõtjale laenud. Tee Vardziasse keerutas serpentiinina vaikselt pimedusse mähkuvate kaljude vahel. Krediidi selts. Allatulek loksutas küll kohutavalt läbi, ent sujus ning laabus eriliste sündmusteta. Tahtnuks küll jalgupidi sinna sisse ronida. Meie tuppa tagasi jõudes viskusin voodisse ja jäin kohe magama põõnates peaaegu kolm tundi. Selle kohta, et ei läinud mööda kahtekümmend aastatki, kui peale seda pidulikku sündmust annekteerib tsaaririik Gruusia. Üks nurgake ent pakkus päris põneva üllatuse - Shalva Alkhanaidze. Ta küsis, kuhu me teel oleme. Rada lõppes ühel künkal, mida ehtis tagasihoidlik restaureeritud väike palvela. Käed löödi ning nii sattus see Mtskhetasse.

6 sammu ETIS-es ellujäämiseks

. Asi ei olnud keelebarjääris, vaid selles, et nii Triibu, kui õhtune basseinipuhastaja-kutt vaatasid meie ainsamat gruusia marki lageda hämmeldusega. Tegime juba tuttavas Udabno poekeses vee-, õlle- ja jäätisepeatuse. Hele oli vahepeal tšattinud Tušketis kohatud ukraina ratturite ninamehega ning selle soovituste baasil pannud öösel kokku listi Maidanile lähemal olevatest kohtadest, mida võiksime enne lennukile minekut ennelõunal vaadata. Küüdi eest lubas ta meid viia Tušketi ägedaimasse baari. Lihtne ning pisut elukauge, kuid väga-väga armas. Mu käed ja jalad ei viitsinud enam väriseda ja särgiseljast võinuks vett välja väänata. Õigemini selle parklas juurde kuuluva püha allika juures. Need settivad põhja ning kui vein valmis, siis võetakse vein pealt ja hiljem sodi põhjast. Üks suurte rendifirma kirjadega Honda, mis esimesed kilomeetrid vapralt meil sabas hoidis, keeras lõpuks ringi ühe suurema künka ees, mille otsa tee tõusis, ringi ning ukerdas ilmselt Rustavi poole tagasi. Varsti olime tellinud head ja paremat ning, et ootamine pikaks ei veniks, toodi lauale Borjomi pudelis tšatša. Tegelikult see ei olnudki nii lihtne – peale veerandtunnist jõlkumist haarasime lõpuks ühel vanemal härral sabast ja jalutasime temaga tänase öömaja leidmiseks läbi üsna mitu tänavat. Ei olnud uhkeid freskosid ega erilisi pühakupilte, vaid paar-kolm fotokoopiat ikoonidest ja mõned kahtlased maali moodi asjad, mille kunsti- või ajalooväärtus on ilmselt kaheldav, ent seal, nende heinaliste kontekstis, tundus see ainuõige valikuna. | Üles | Edasi viis tee läbi Akhaltshike - tegus linnake, mille teede servad täitsid kobaratena rippkiige- ja toolimüüjad. Kuna Borjomis käib palju turiste, siis jama juhtub pidevalt ning nende jaoks on haiglas olemas kohe omaette notariaalne tõlkebüroo. Kui nad meist esimest korda mööda läksid, üsna bravuurikalt seejuures, jäi mul imestusest karp lahti – daam, peakatte järgi võis aimata, et tegu moslemidaamiga – vaatas rõõmsalt ja uudishimulikult aknast välja. Paraku on aga nii, et Gruusia versioonis kepsus on neid Ninotsmindasid päris mitu. Helistajaks oli ootuspäraselt Georgi. Eeskujuliku sovjetiaegse käitumisega paksult värvitud tütarlaps kassas müüs ainult pileteid. Hüva, veini ma ei hakanud tellima, sest meil oli pagasnikus veel hulganisti Kvareli veini. Ära kõrvetada ei tohi ja soola-pipraga pikalt laagerdama jätta ei tohi. Et esiklaas oli sodine, tahtis Hele tankla klaasipesuharjaga klaasi pesta. Niisiis jäid nad meist sinna amüseerima ja eks nad ise vaatavad, kuidas ülehomseks Tblississe lennukile jõuavad. Pärast, kui Helele seinalehte näitasin, jõllitas ta suu ammuli pisut aega ja purskas siis naerma – üsna tõenäoliselt oli lihtsalt puudu eessõna "in" ja mõned kirjavahemärgid:In the Hostel is forbidden:. Unusualplaces.org kirjutab: ". Noor, ilus, kasvades Eedenis, lõhnav paplipuu võrse paradiisis. Kohe teisel pool silda ilutses tee ääres silt viitega hotellile ja nii peatuseimegi saja meetri pärast valge kuupmaja ees, mille kohal hõõgus silt "Balcony". Viimase tegid koledasti katki XIII sajandil mitte harjumuspärased pahad türklased ega isegi mitte pärslased, vaid kurjad mongolid. Nino õhutusel hakkas kuningas Miriam Sidonia hauale kirikut ehitama. Kummituskülla sisse sõites selgus, et ka puuking punkt kommis antud koordinaadid on valed. Kogu pargis taarus ringi selline rahvamass nagu parematel päevadel talongiajal Pälsoni tänava viinapoe sabas, kusjuures Star Treki tegelaskujud kahvatuksid selles hulluses – no igasugu usku ja igasuguses dresskoodis rahvast kondas seal ringi. Ma hakkasin juba tõsiselt muretsema pimeda pärast – ausalt öelda tuledevalgel sel teel sõita polnuks mingit huvi. Ühesõnaga – juttu jätkus kauemaks. Teine kohtumine leidis aset isut enne Omalot ukraina jalgratturitega. Broneeritud Suzuki Vitara or similar osutus helevalgeks Renault Dusteriks. Hele sõbrunes teel paari hollandlasega, kes olid juba mitmendat korda Gruusias. Et Hele väljapääsemiseni tilguti alt oli veel aega, läksin parki avastama.

| Hetkel kinodes & lähiajal linastuvad filmid

. Ma ei ole Eestis midagi sellist isegi nõukaajal näinud: pime ja räpane betoonkoridor, millest algav trepp viib koitanud paberi lõhnalisse, kunagi ammu-ammu üleni tumeroheliseks võõbatud, mitmete ustega hakitud pisut heledamasse koridori. a juhuslikult vene sõdurite poolt. Sõime oma saia ja jõime vett. Lõpetasime jutu siiski pisut positiivsematel teemadel. Pangaautomaadi leidmine sujus kiiresti, kusjuures selle kõrval sain korda aetud ühe teisegi asja, mille peale ma vast poleks muidu tulnudki. Vana ja tüdinud näoga nunn vaatas mind altkulmu ning ütles karmil häälel, et see on püha vesi; kui ma juua tahan, siis joogivett saab väljast. Otsustasime teel, et valime Tbilisi asemel ööbimiseks ikkagi hubasema Mtskheta, Balcony valik seepeale sündis peaaegu vaikival kokkuleppel. Polnuks minul koosolekut Kuressaares, reisinuks nooremad Nurmed saarde Lux Ekspressiga. Sea looga on nii, et vanadel hallidel aegadel rünnanud kord pahad türklased Nekresi kloostrit. Tõepoolest, esmapilgul tundus, et Triibul oligi õigus – sellest asutusest marke ei saa. Ta rääkis nii inglise kui vene keelt, küsis, kas meil on vett piisavalt, vaatas üle, kas jalanõud on ok ning ronimine võis alata. Ka nende autode roolis selle tee peal ma end ette ei kujutaks. Arbuusi anti kõige peale tasuta. Kuuldes, et proovime välja jõuda Omalosse, teatas ta, et me saame nende juurde jääda, kui nõustume ootama veerand tundi, et nad saaksid toa ette valmistada. Ta parim sõber oli palutud – toostiütlejaks. Kirikud nagu kirikud siin maal ikka: keskse ümmarguse teravatipulise torniga ja kitsaste väikeste piklike ümarakaareliste akendega. Igatahes tähistab Mskhetas Kristuse tuunika asukohta kirikus tänini renessansset kellatorni meenutav freskodega kaetud tornike.

Комментарии